Otsi siit blogist

4/23/2015

Muutuva näoga YFU

Alates 18.märtsist ehk juba viis nädalat on olnud võimalik olla tunnistajaks YFU ühtse brändi järk-järgulisele avaldumisele. Terve YFU võrgustik üle maailma on kokku leppinud, et hakatakse astuma veelgi ühtsemat sammu ning seda nii ühise logo ja väljanägemise kui ka sõnumite osas. Et meid oleks võimalik näha ja kuulda üle maailma samamoodi.

Mis paistab esimesena silma on ehk uus logo ja selle täiend: rahvusvahelised haridusprogrammid (varasemalt rahvusvaheline õpilasvahetus). Antud muudatus teeb YFU tegevuse 'laiemaks', sest me ei piira ennast vaid õpilasvahetusega. Vastuvõtvate perede kogemus on tihedalt seotud mitteformaalse õppimisega ning samamoodi saavad õpikogemuse need koolid/klassid, kus sissetulevad õpilased õpivad. Kuninglik lilla värvitoon on samuti ühtse YFU standard. Katkematu joonega 'logopall' sümboliseerib YFU kokkuhoidmist ja järjepidevust.

Lisaks põhilogole on igal YFU tegevussuunal oma sümbol ja värv, mida antud valdkonna tegemiste kajastamisel kasutada. Oled ehk märganud, et käimasolev vahetusperede leidmise kampaania on oranži värvi.


Vahetusperede kodusoojust on kujutatud maja sümboliga, mille sees on süda, sest kodust teevad kodu ikka inimesed, kes seal elavad.

Väljaminevate õpilaste teeleminemist märgib ära lennuk. Nad on alati teel, kas vahetusaastale, tagasi koju või tähtede poole oma saavutustega.

Vabatahtlikke ühendab käsi, mille sees on süda, seepärast, et vabatahtlikel on alati süda õiges kohas ja käed tööd täis :)

Toetajaid/annetajaid võtab kokku lihtne süda, mis ühelt poolt näitab toetajate suurt südant ja teiselt poolt toetuse saajate suurt tänu nendesse uskumise eest.

Avatud raamat kuulub arendamise valdkonnale - õppimine, koolitus, treening..


Oleme jätkuvalt sujuval üleminekuperioodil ning mõningatel juhtudel on kasutusel veel eelmine logo, aga liigume vaikselt ühtse brändi suunal. Loodan, et antud sissejuhatus aitab kaasa YFU äratundmisele ka tulevikus.
 
Tunne YFUt ka muutunud näoga! 


4/16/2015

Esimene YFU Toetajate otsimise MOTIVATSIOONIKOOLITUS oli meeleolukas

@ Kesklinna noortekeskus
11.04.15 11:00 – 16:00


Toetajate otsimise tiimiga võtsime eesmärgiks korraldada midagi uut ja suurt, et aidata kaasa kümnetele noortele toetajate otsimise protsessis. Tean ise, kui raske see teekond oli ja kui palju kippus motivatsioon langema, eriti just aprilli lõpus ja maikuus. Toetajaid otsides ollakse enamasti üksi ja vanemad ning sõbrad räägivad ka, et sa niikuinii ei saa oma raha kokku. See tõmbab motivatsiooni tõsiselt maha.




Veebruarikuus panime pead kokku, et välja mõelda lahendus, kuidas motiveerida noori ja pakkuda neile veel peale tavalise toetajate otsimise koolituse lisaks midagi põnevat. Kutsusime kokku mitmed esinejad erinevatest valdkondadest, et anda noortele võimalikult laiapõhjaline ülevaade. Minu isiklik eesmärk oli see, et noored hakkaksid nägema suuremat pilti, ning mõistma, et toetajate otsimisel on nii palju erinevaid aspekte, millega arvestada.

         pildil (ülevalt vasakult): David O'Brock, Sandra Fomotškin, Rudolf-Gustav Hanni

Motivatsioonikoolitusel käisid rääkimas mitmed ettevõtjad. Päeva avas David O'Brock, kes jagas motivatsiooni ja tõi välja erinevaid lähenemisi, kuidas raha kokku saada ilma palumata. Esimese asjana rõhutas ta, etkõige suurem vahetusaasta toetaja pead olema sina ise.“ David on ise pärit Ameerikast ning omal ajal käis ta vahetusõpilasena Austraalias. Ta nägi ise palju vaeva, et raha kokku saada. Ta istutas seemneid, kasvatas vilja ning müüs seda. Müües küsis David konkurentidest paar dollarit rohkem ja rääkis oma loo ära, miks ta seda soovib. Ta tõi välja, et inimesed annavad oma raha parema meelega, kui nad näevad, et noor on reaalselt selle nimel palju pingutanud ning tõesti väärib seda. 
David tõi välja mõtte Think globally, act locally!“. Tema toetab neid õpilasi, kes on pärit Sillamäelt, seotud tema ettevõttega. Samuti pani rõhku sellele, et noored pöörduksid personaalselt ja särasilmselt ettevõtja poole. Näiteks tema südame teeb soojaks, kui keegi kirjutab talle kirja inglise keeles.

„Tänu sellele, et ma olin ise nii palju oma vahetusaasta nimel pingutanud ja töötanud, võtsin ma sellest maksimumi. Mina sain oma vahetusaastal meheks. Õppisin seda, kuidas eluga üksinda hakkama saada.“
 

Sandra Fomotškin aitas noortel mõista seoseid kooli eesmärkide ja vahetusaasta kogemuse vahel. Ta on algatuse Huvitav Kool eestvedaja ning riikliku õppekava eesmärkide põhjal aitas Sandra mõelda, milliseid eesmärke kuidas vahetusaasta täide viib. „Vahetusaasta on osa koolielust, mitte lihtsalt üks lisa-aasta,“ sõnas Sandra. Grupitööde käigus leidsid noored toetajate otsijad erinevaid ideid, kuidas õppekava seostada vahetusaastaga ning seda ka välja tuua oma sõnadega toetustaotlustes.

Kristjan Kiis oli nagu tavaline eestlane, alguses ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama. Kristjanil on aastatepikkune soovitusturunduse kogemus, kus kõige olulisemaks väärtuseks on kontaktid ning pidev eneseareng. Ta rääkis noortele, kui olulised on kontaktid, kuidas kontakte luua, kasutada ning luua kasu kõikidele osapooltele. „Loo uusi tutvusi igal võimalusel! Kunagi ei ole liiga palju kontakte. Parimaid sõpru on meil näputäis, aga terve tutvusring võib olla tuhandetes ja rohkem.“ 
Ta pani noored unistama suurtest numbritest ja suurest ärist ning seletas, kuidas tegelikult äri tehakse. Kontaktvõrgustik ja eneseareng on edu alus, oli tema koolituse läbiv mõte. Noored said palju inspiratsiooni ning pärast grupitöös laudades jagus juttu päeva lõpuni. Kristjan soovitas noortele: „Tee alati natuke rohkem, kui oled lubanud. Seda nähakse ja see jääb meelde. Elu koosneb paljudest sellistest väikestest detailidest.“

„Küsige ettevõtjatelt soovitusi ja abi. Enamus inimesi maailmas tahavad aidata – see on meil loomuses.”

Kristjan Kiis noori inspireerimas

Toetajate otsimise juures on väga oluline õige kiri ning õige lähenemine. Merike Laur, kes on väikeettevõtja Haapsalust, rääkis just sellest poolest, kuidas oma taotlust koostada, kuidas vältida enamlevinud vigu ning pöörduda õigel ajal õige inimese poole. „Tehke taustauuringut, tehke endale selgeks, kelle poole te pöördute. Et see kiri ei näeks välja nagu tüüpkiri. Isiklik pöördumine teeb südame soojaks.“ Noortele üldiselt antakse andeks vigade tegemine, kuid siiski ilma vigu tehes on võimalik lühema ajaga parem tulemus saavutada.

„Hindan väga ilusat ja puhast emakeelt nii kirjades kui ka blogis. See on kohe kirjadest tunda, kui haritud inimene on.“

Viimasena sain sõna mina, Rudolf-Gustav Hanni. Minu toetajate otsingud läksid üsnagi edukalt. Käisin vahetusaastal 2013/14 Baierimaal ning leidsin piisavalt toetajaid, et oma vahetusaasta maksumus kinni maksta. Kõige olulisem on minu hinnangul eristuda, mõelda välja uusi lahendusi, uusi trikke ja kanaleid, kuidas läheneda ettevõtjatele. Liiga paljud noored teevad vea, võtavad ette näidiskirja ning vahetavad nime ära. Kahjuks ettevõtjad on juba sama kirja korduvalt näinud. Iga noor peab leidma oma tugeva külje, ning seda ära kasutama. Video, koduleht, meilid, kohalpeal käimine, helistamine, Facebook – need on vaid mõned võimalused toetajate otsimisel. Oluline on ka see, kuidas olla kasulik ettevõtjale, kuidas luua väärtust ning mida pakkuda ettevõtjale vastu. Iga ettevõtja on huvitatud toetamast, kui noor suudab palju suuremas väärtuses ise midagi vastu pakkuda. 
Ja ära karda ebaõnnestuda! Ebaõnnestumine ongi see, mis edasi viib.

Koolituse kõige olulisem osa oli töö laudades. Neljal laual oli erinev teema ning seal arutati noorte konkreetseid probleeme ja plaane. Kristjani lauas arutati kontaktide loomise ja nende olulisuse üle, YFU juhatuse esinaise Pireti lauas vaadati üle CVd ja Merikese juures taotlusdokumendid. Minu lauas arutlesime üldiste strateegiate ja lähenemiste üle.
Piret Kamber noortega CV'sid üle vaatamas

Iga noor võttis kaasa mõtteid ja oskusi koolituselt ning leidis motivatsiooni toetajate otsimise jätkamiseks.


Mõned muljed koolitusest:
  • “Koolitusest oli palju kasu. Motivatsiooni tuli juurde ja nägin, et paljud teised on samas kohas nagu mina ja et ma pole ainuke, kellel on raske.”
  • “Koolitus andis motivatsiooni toetajaid edasi otsida ja mitte alla anda. Koolitusel soovitati ka teistmoodi ja kastist välja mõelda rohkem, kui ma muidu seda ise võib-olla teeksin.
  • “Tõsiselt vinge koolitus oli ja kindlasti korraldada ka järgmistel aastatel!”

Täname kõiki osalejaid, koolitajaid ning korraldajaid suurepärase laupäeva eest!


Tee tööd iseenda kallal. Kõige olulisem oled Sina ise! Tõsta enda väärtust ja inimesed tahavad Sind toetada.

grupitöödes Merike Laur (üleval vasakul) ja Kristjan Kiis (all paremal)


Rudolf-Gustav Hanni
Saksamaa (Baierimaa) 2013/14

4/14/2015

Abby's amazing 6 weeks as an intern in Estonia


YFU also offers possibilities for internships. Recently YFU Estonia was lucky to have Abby from the US (studying in Germany) as an intern. If you feel tempted to do an internship as well read about Abby's experience. 

In 2009-2010 I spent my YFU year in Germany, and up until the day I wrote to Heili to ask about an internship, Estonia had honestly never really even been on my radar. During summer 2014 I decided that I had to do an internship before I graduated from college, and I knew through one of the YFU Germany volunteers that YFU offers a lot of internship opportunities. So, I turned to Google and YFU Estonia seemed like the perfect option for me- internship experience and a host family all over again. Sign me up! Now, on my last day at the office, I’m sitting here at my desk (which has the best view of the office, by the way,) wondering if Artur is going to come out to say goodbye and trying to think of the best way to put the last six weeks into words.
At the beginning I was really nervous! I remember walking from the airplane to meet Heili at baggage claim and thinking to myself, „What am I doing here? What did I get myself into? “I had the same feeling all over again when we got to the office at Kevade 4a-1, an address I will never forget again after having to correct all of the address labels for the mailing campaigns! But if there is one thing I’ve learned between my exchange year and my exchangeship (Can I just make a word up like that? Exchangeship, I think it works.), it’s that the things that make us the most uncomfortable at the beginning are probably going to be the most fun. I smiled to myself all the time when I saw this hanging in the office: because it’s really true, and I think anyone who goes abroad can probably confirm it.
My host families were amazing. I’m the youngest of three siblings and the only girl at home, so having 2 younger siblings and having a sister here in Estonia were new experiences for me. It took a while, but now that I’m about to leave I can say that I think I would have made an excellent older sister. I remember the first time I got really annoyed at my host brother, and I ended up getting really mad at him. Just as I was about to lose it, I had that moment of realization that I was mad at my brother… like any normal sibling would be, and in my anger kind of faded away because I really felt like a member of the family. Estonia is also supposed to be one of the least religious countries in Europe, but I’m really glad that I got placed with an Orthodox family because going to church with them was unlike anything I’ve ever experienced before. The Orthodox Church is Tallinn is absolutely breathtaking. On the outside it kind of looks like a palace, and on the inside everything is so ornate- gold everywhere, countless candles, and the alter was spectacular. The service itself was like a movie- it seemed like everyone was just singing and humming the whole time, but not in the Gospel Church way like I’m used to from home, it was older somehow, like from another century. Very spiritual, but kind of in a sad way.

My family in Tartu was also amazing. We were so similar and it felt like home the moment I stepped through the door and my host mom hugged me for the first time. And Tartu! Oh Tartu, how I love you. I got to walk on a frozen lake one day, then the next I snapped a picture of my bike  on a perfectly warm, sunny day, and it seemed like the perfect metaphor for an exchange- how things seem to change so suddenly from one day to the next. 

I suppose I should actually get to the internship part of my exchange ship. Long story short, it was fantastic and everybody should intern at YFU Eesti. In the Tallinn office where I spent 4 of my 6 weeks I immediately felt so at home. I shared my desk with Eva & Agnes, and they are so much fun. I don’t think a single day went by where we didn’t laugh. And the meowing. Oh meow. I hope our cat-strapper dreams become reality one day. Meow. I can’t just single them out though and leave it at that. Both offices are full of amazing women with whom I’m so glad to have had the opportunity to work over the past 6 weeks. Whether it was:


·         Something with one of the Microsoft Office programs,
·         social media work
·          Web-editing,
·          welcome letter-writing,
·         quiz designing,
·         mail campaigning
·         attending student fairs and talking about my experiences with YFU
and on and on and on- I learned something new every single day. Some of the things were really basic, like to how make address labels; some things, like how to launch an entire new brand and use it on social media weren’t so easy and obvious. What I’m most grateful for though is that everyone had a lot of patience with me- because, let’s be honest guys, my office skills are mediocre at best. Isn’t that the point of an exchangeship though? I feel so much more confident now going back to my job in Germany because I learned so much here.
One of my favorite things about working in the office is that the atmosphere is so wonderful. I don’t think anyone lost their temper, or was even in a (visibly) bad mood for the entire 6 weeks that I was here. Anyone can ask any question at any time and everyone is just open and honest with each other. The volunteers and exchange students come into the office almost daily, which just adds to the fun atmosphere. Who wouldn’t want that kind of workplace?
And just while we’re on the topic of volunteers: If you see this, Mark, I’m sorry our first meeting was so awkward… I’ve thought about it pretty much every day since it happened and I was hoping you would come back into the office so that I could show you that I’m a nice, normal, and only slightly (as opposed to severely) socially awkward person. Really in general one of my biggest regrets is that I didn’t reach out to the volunteers more- I’ve heard they’re a lot of fun. Sorry guys… like I said, socially awkward.

So, here is what I fell in love with while I was here and that I’ll miss when I’m gone (admittedly, most of it is food..)
·         porridge
·         black bread
·         KOHUKE! Seriously, how does the rest of the world live without this?!
·         the seaside
·         the language.
That last one is probably my most favorite. Estonian is fabulously difficult, which makes me want to learn it even more. I don’t know if I spoke a single word of Estonian while I was in the office, but that doesn’t mean that I didn’t learn any. After 6 weeks I can have basic conversations with my host family, and I can understand fairly well as long as people don’t speak too quickly. The AHA moment came when we visited Vanaema. Out of nowhere I understood conversations in Estonian and out of nowhere I was responding to her questions/statements as if I had been here for a few months, not just a few weeks. I’ll never forget the way my host siblings looked at me when they realized that I can actually understand what they’re saying way more often than they think I can. They stopped talking about me right in front of my face after that too, which was an added bonus because it was really starting to make me mad. I can’t wait to continue learning Estonian after I’m gone. I’m really determined because it’s just so beautiful. Like so many other things here.
I really could go on and on because the past 6 weeks have been so wonderful. I’m excited to go home, but I’m going to miss working here so much. Nothing about working here felt like a job, it was fun and I would do it again in an instant.

Nägemist Eesti,

It’s been great!


Abby, USA, Feb. 27- April 10.

4/09/2015

130 päeva vahetusaastani - kas Eesti on valmis?

30 õpilast
53% sakslased
40% eriprogrammis
20% Aasiast
3% noormehi


Eesti rahvastiku paiknemine, 31.12.2011 seisuga
Täpselt 130 päeva pärast algab 30 noorel 8 erinevast riigist vahetusaasta Eestis. Eestis, mis rahvaarvult jääb 8 kordselt alla kõige väiksema rahvaarvuga riigile (Šveits), kust õpilast ootame. Samas ootame õpilasi ka Jaapanist ja Mehhikost, kes samas pingereas 128 ja 112 miljoni elanikuga vastavalt 10. ja 11. kohal maailmas seisavad. Eesti koht maailmaedetabelis - 150. Tekib pisut kõhe tunne.

Mis teeb järgmise lennu eriliseks? Üheks eripäraks on noormeeste vähene arv. Hetkeseisuga on 100% kindel, et tulemas on üks Jaapani noormees, aga võib-olla tuleb Saksamaalt veel lisa. Teise eripärana tooksin välja grupi suhtelist noorust, sest teadaolevate õpilaste keskmine vanus on 15,7 (min 15a, max 18a). kolmandaks tõsiasi, et 40% õpilastest on valinud eriprogrammi.


Õpilased loodusprogrammi väljasõidul
Eriprogrammide eripäradeks on noore süvendatud huvi mõne valdkonna vastu, kas siis muusika, kunsti, filmi, teatri või looduse. Neist viimase puhul ei ole õpilase kool ega pere asukoht Eestis oluline, sest loodusprogramm koosneb aasta jooksul toimuvatest väljasõitudest, mida korraldavad YFU vabatahtlikud. Muusika, kunsti, filmi ja teatri valdkonnas on aga oluline see, et pere elaks kohas, kus oleks võimalik harrastada antud hobisid. Kas siis kohe erilise kallakuga koolid või võimalus pärast kooli huviringides käia. Alati on suureks plussiks kui kellelgi perest veel sama huviala on, et oleks rohkemat, mida teineteisega jagada.

Hetkel on augustis saabuvad õpilased need, kes uurivad kõikvõimalikku infot Eesti kohta, mida internetist leida on. Kuulavad meie emakeele kõla ja teevad endale selgeks mõned esimesed sõnad, kuulavad/vaatavad Eurovisioonil teise pilguga Eesti esitust ja vaatavad maailmauudistes Eesti (või Euroopa) kohta käivat uudishimuga. Aga mida nad kõige rohkem tahaksid kuulda? Lihtne, seda, et leidub üks tore pere, kes tahaks teda aastaks enda juurde võtta. Aastaks enda juurde, aga pereliikmeks ka edaspidi. Selle rõõmusõnumi on saanud praeguseks hetkeks 5 õpilast, keda oodatakse juba Pärnumaal, Rakveres, Tallinnas ja Harjumaal. 

Igal paigal on oma eripära ja igal õpilasel oma nägu. Mida rohkem erinevaid Eesti tahke suudame õpilastele pakkuda, seda tõepärasemad on lennu ühisteadmised Eestist. Aita kaasa teadmiste tekkimisele ja hakka vahetuspereks. Vahetuspereks olemine on elamus!

Mis nägu saabuvad õpilased täpselt on, saad vaadata siit.
Sobivustesti enda pere ja kõikide paigutama õpilaste kohta leiad siit.

Jälgi ka meie FB kampaaniat, mängus on juustukorv Juustukuningatelt.

Vastates küsimusele pealkirjas - jah, Eesti on valmis. Kas ka Sina oled valmis?



4/06/2015

International Night- Friends, Family & Food

I can't remember a time in my life, except maybe when I was a very small child, that my family didn't have some sort of international influence. My dad regularly works in Asia or South America, we hosted 3 exchange students, and somehow me and my siblings always had some exchange students in our friend circles. After a while, all of the traveling and our international friends really started to influence our family, particularly the kitchen; cooking our newly collected recipes together as a family has also become one of our favorite activities when we're all together, especially because these days that rarely happens anymore. 


Surf & Turf with my brothers- New Years Eve 2012
Some of the recipes, like the chiles rellenos turned out spectacularly good and remain family favorites. Then one time we tried classic fish & chips. The whole house smelled like burned fish and ultimately my mother banned frying anything in the house ever again. I will also never forget the time my dad and I were tasked with making garlic bread, which promptly caught on fire in the oven. On the other side of that coin, our German exchange student decided once that she wanted to make traditional Flammkuchen for us, but forgot that 180 degrees Celsius is, in fact, not the same in Fahrenheit. After 30 minutes when it still wasn't done (this recipe takes at most 15 minutes to bake), we asked her how hot the oven was and then pumped it up to 375 Fahrenheit. 

I think one of my favorite memories of food experiments with my family though has to be the time that we hosted our first "international night" at our house. My parents made chinese hotpot, complete with amazing potstickers. Friends of my parents with deep Italian roots made an amazing pot of pasta; our exchange student friends from South Korea brought us some kimchi and my brother baked a classic cheesecake. Our German guest added to the international ambiance too. The food was amazing, but that isn't the part that I remember most clearly. I remember the laughing, spilling sauces everywhere, chatting, and just being together in my parents' kitchen. 

My dad carving our turkey. -Germany 2014
Come to think of it, that might be the moment that I really fell in love with food. When I really think about it, all of my favorite memories somehow involve food- Labor Day barbecues, Christmas dinner,  Easter eggs, going to the farmer's market, going to the fish market- everything really. And if I've learned anything in the almost three years I have spent living abroad, its that food is an international language. Every year I make a turkey, send out other Thanksgiving recipes to my friends, and we have a big dinner  (I think we were 18 people in 2013) together, My family visited me in Germany this November, and together with my German boyfriend's family we celebrated a traditional American Thanksgiving too.

The exchange students in Estonia this year have also made their own experiences with food, and have had their own international evenings complete with laughing, dancing, friends, and, most importantly, food. They also celebrated a birthday and everyone brought food from their home country to contribute. 

To make a long story short, food brings people together. It doesn't really matter where we are from, or if we think that we have nothing in common with the person sitting next to us at the dinner table. It doesn't matter if you're stirring, slicing, dicing, mincing, or just nibbling on bread and watching what's going on in the kitchen- being together and sharing food brings you closer together. Spring is finally here and summer is approaching- why not already start planning your first grill party for your friends, family, fellow exchange students or host parents. Maybe these international grilling traditions can even inspire your first (or second or 100th) international night this summer. 

Yours truly,
Abby (USA) 

4/02/2015

Sinu panusel on väärtus!

 Tänapäeva kiirelt arenevas ühiskonnas valitseb võimaluste paljusus. Ole ainult ettevõtlik ja haara neist kinni. Osa, mis YFUs on aga püsinud läbi ajaloo muutumatuna, on see, et igal aastal astuvad noored YFU kaudu maailma kogema. Täpselt sama kaua on olnud teemaks küsimus, kes või kuidas saab ja võiks rahastada seda kogemust. Üheks lahenduseks on toetused ettevõtetelt ja headelt inimestelt väljastpoolt organisatsiooni, aga mida saame me ise, yfukad, ära teha?



 Alates märtsist 2015 on YFU stipendiumifondil uus nimi YFU fond Uks Maailma. Fondi on oodatud annetama kõik yfukad ja yfumeelsed. Uus nimi peegeldab võimalust, mida fondi annetamine loob - avab uutele õpilastele võimaluse minna maailma kogema.
Anneta sobiv summa Uks Maailma fondi: võimalik toetada ühekordse annetusena või igakuise püsiannetusena. Tänu seni laekunud yfukate panusele on kogunemas 4 stipendiumit: Saksamaa, Euroopa, Muu Maailm ning Ameerika Ühendriigid. Loe täpsemalt SIIT.



 Mis aga motiveerib ettevõtteid YFU tulevasi vahetusõpilasi toetama? Sellele otsisin vastust 10lt healt ettevõtte esindajalt, kes YFU õpilasi läbi aastate kõige enam rahaliselt toetanud on. Need on: AS Pipelife Eesti, AS Viimsi Keevitus, AS Advokaadibüroo Sorainen, OÜ Bilanss, OÜ Splitter, OÜ NG Investeeringud, AS AJ Tooted, OÜ Traveter Ehitus, Vestman Grupp ja AS Hydroscand.

Otsustajate peamisteks ajenditeks toetamisel on lihtsad põhitõed nagu:
  • toetada ettevõtlikke, julgeid ja sümpaatseid noori, kes julgevad toetust küsida ja ennast esitleda;
  • ning anda võimalus noortele maailma kogemiseks, maailmapildi avardamiseks, õppimiseks ja nende kogemustega Eestisse tagasitulemiseks.


Tihtilugu võib ajend seotud olla isiklike emotsioonidega, varasema kokkupuutega õpilasvahetusega või tuttavate ja sõprade mõjutuste ja soovitustega. Ettevõtted tahavad näha noorte pingutust, oma tahte ja soovi selget väljendamist ning põhjendamist. Ainult nii on võimalik otsustajas huvi äratada ja teda kaasa mõtlema panna.
Kõigi kümne intervjueeritud ettevõtte jaoks on YFU noorte toetamise näol tegu heategevusega kõige paremas mõttes (altruismi või filantroopiaga), mille juures alateadlikult ongi olulisim sisuka ja meeldiva tagasiside saamine toetuse saajalt, mis hoiab toetustegevust jätkusuutlikuna.

Toetajate tegevus on igati tänuväärne! Kui sõnumit ka rohkem jagatakse, aitab see avardada inimeste silmaringi ja muuta keskkonda meie ümber paremaks. Nii saab filantroopia kultuur Eestis jõudsamalt edasi areneda.

Uurimistööga saab lähemalt tutvuda SIIN.

Ühendame jõud!

Reeli Lonks
Koostööpartnerite koordinaator