Otsi siit blogist

8/24/2016

AAS 2016 ehk kuidas viidi läbi Eestivisioon ning kuhu kadusid kiluvõileivad.

AAS ’16

16. august on igal aastal YFUs eriline päev. See on päev, mil võtab vabatahtlike tiim naerusuil vastu uued elevust täis vahetusõpilased, kes on otsustanud veeta oma senise elu parima aasta just meie armsas väikeses Eestis. Aga selleks, et SÕPid (sissetulevad õpilased) oleksid valmis kohanema Eesti eluga, toimus ettevalmistav 5-päevane laager ehk AAS (Aasta Alguse Seminar) sellel aastal Kurtna Peo- ja Puhkekeskuses. Tervituspaketid pani peredele ja õpilastele välja YFU hea koostööpartner Veski-Mati! Suur aitäh YFU pere poolt!

Teisipäeva hommikul seadsid YFU vabatahtlikud oma sammud Kurtna poole, et valmistada kõik ette saabuvate õpilaste jaoks. Ei heidutanud meid see, et rongis istuda ei saanud kui ka läbi vihma oma kohvrite vedamine. Kõik ettevalmistused said tehtud suurema vaevata ja kui kell hakkas 3-le lähenema, oli märgata muutust õhustikus. Me kõik olime iga minutiga järjest rohkem elevil. Viimaks oli näha esimest bussi peo- ja puhkekeskuse poole pööramas. Terve 22-liikmeline tiim jooksis igast majanurgast alla ukse juurde, et tervitada uusi vahetusõpilasi. Minu mõte neid nähes oli kohe, et nad kõik on nii lahedad ja armsad ning et ma tahaksin ise nende asemel olla. Pärast registreerimist ja oma kohvrite ära paigutamist kogunesid õpilased saali, et tutvuda nii üksteise kui ka vabatahtlikega. Õige pea oli aeg saabuda ka teisel bussil ning väga lahe oli kuulda, kuidas mõned tunnid tagasi saabunud õpilased ütlesid uutele tulijatele „Tere tulemast!“. Pärast kolmanda bussi saabumist oli aeg tutvustada SÕPidele tiimiliikmeid, ürituse reegleid ning mida tähendab sõna „lihased“ selle ürituse raames. Kui keegi tiimist peaks karjuma „lihased“, siis peavad kõik ruumis viibijad heitma maha, võtma plangu positsiooni ning hoidma seda nii kaua kuni tiimar nõuab. Õhtul oli võimalik huvilistel vaadata filmi „Malev“ või mängida „Maffiat“, mis on yfukate seas väga populaarne.
Teine päev algas traditsioonilise Eesti YFU hommikuäratusega. Tiimarid lasid üle maja kõvasti muusikat ning käisid koputamas iga ukse peale. Hommikuvõimlemine oli väga lõbus ning inimeste naeratused kasvasid iga minutiga. Pärast seda oli aeg eestlase tüüpilise hommikusöögi jaoks ehk et laualt võis leida kaerahelbeputru ja võileibu. Pärast keha kinnitamist oli aeg alustada laagri õpetlikuma poolega. Toimusid workshopid ning esimene keeletund. Vahepeal toimus veel ka koolitus vidinatele ehk noorematele tugiisikutele. Vidina ülesandeks on  pakkuda tuge ja nõu ühele kindlale SÕPile. Õhtusöögi ajal tutvusid tugiisikud ja vahetusõpilased omavahel, mis oli mitmete inimeste arvates laagri kõige toredam hetk. Pärast õhtusööki mängisid kõik koos veel erinevaid mänge ja naerda sai palju. Õhtuse programmi ajal otsustasid freestylerid tutvustada SÕPidele üht Eesti traditsioonilist lastemängu „Pimesikk“. Kuigi alguses olid kõik mängijad veidikene segaduses, siis lõpuks oli neil kõigil väga lõbus ning ka vabatahtlikud, kes vaatasid pealt, naersid kõva häälega. Lausa kurb oli öörahu saabudes kõik vahetusõpilased oma tubadesse ära saata.
Kolmandal päeval ärkasid kõik selle peale üles, et üle maja oli kuulda „Tri poloski-t“ üürgamas. Oli kätte jõudnud päev, mil tuli tuvustada hommikuvõimlemisel „ossikultuuri“. Meie freestylerid olid riietunud Adidase dressidesse, peas ilutses neil nokamüts ning võimlemiskava lõpuks oli kõigile selge, et mis asi see ossikükk on ja kuidas seda õigesti teha. Eestipärane hommikusöök hakkas vist kõigile väga meeldima, sest hiljem sööma jõudnud tiimaritele ei jagunud enam peaaegu, et midagi haha. Päev jätkus tavapäraselt ehk kätte oli jõudnud aeg päeva esimese workshopi jaoks. Sellel korral keskenduti perede teemale ning workshopi juhtijad selgitasid vahetusõpilastele, milline näeb välja elu ühes tüüpilises Eesti perekonnas ja muud sellist. Lõunasöök oli sellel korral veidikene teistsugune. Nimelt iga õpilane sai paberilehe ülesandega, mille ta lõunasöögi ajal täitma pidi. Näiteks osad vahetsõpilased pidid pakkuma teistele kas juua, leiba või soola ja pipart. Mõnele sattus veidikene keerukam ülesanne nagu näiteks kinniseotud silmadega söömine. Kolm õpilast pakkusid meelelahutust laval tantsides, mis oli väga lõbus. Samal päeval toimus veel kaks keeletundi ning workshop, kus keskenduti koolile. Kõik workshopi tegijad olid riietunud sellistesse riietesse, millega nad läheksid 1. septembril kooli ja mitmed vahetusõpilased hindasid seda pingutust kõrgelt. Õhtune programm keskendus Eestile. Alustuseks toimus presentatsioon Eesti kohta, kus räägiti faktidest kui ka tutvustati populaarset spordiala nimega kiiking. Sellele järgnes Eesti traditsiooniliste toitude proovimine. Laualt võis leida kiluvõileibu, kohukesi, kodujuustu, Mesikäpa komme, kõrsikuid, kalja ning muud head ja paremat. Kõikide tiimarite üllatuseks kadusid laualt kõige kiiremini kiluvõileivad ning alles jäid kohukesed, mis muidugi valmistas head meelt vabatahtlikele, sest saime need ju ise ära süüa haha. Viimane osa selle programmi juures oli mälumäng, mis oli üllatavalt lahe. Leidus nii huvitavaid vastuseid kui ka tiiminimesid. Üks tiim oskas oma nimeks panna juba ka sellise sõna nagu „tšikibriki“. Ülisuur aplaus tuli teha kahele Jaapanist tulnud poisile, kes oskasid kirja panna üle 40-ne pii numbri ning tänu sellele olid nad ka terve mälumängu võitjad. Igal õhtul toimus väike disko moodi asi ning isegi SÕPid tõdesid juba, et eestlased ongi tantsu- ja laulurahvas ning et see polegi ainult müüt.
Reede hommikul olid hommikuvõimlemise põhisõnadeks „Macarena“ ja „Cotton Eye Joe“. Sellel korral oli kõigil juba päris raske voodist välja saada, kuid õnneks oli pärast võimlemist kõigi silmist uni pühitud. Päeva esimeses workshopis keskenduti sotsiaalmeediale ehk et mida võib seal jagada ning mida mitte ja rõhutati privaatsussätete tähtsust. Pärast väikest pausi oli aeg keeletunni jaoks ning siis oligi juba käes selle laagri viimane workshop. Iga õpilane kirjutas seal kirja, mille saab tagasi alles aasta lõpus. Kirja pandi oma lootused ja hirmud, seminari toredaimad hetked ning palju muud. Vahepeal liitus meiega Sarah, kes on pärit Saksamaalt, kuid kuna tema vahetusaasta õnnestus Eestis väga hästi, siis otsustas ta oma gümnaasiumiteed jätkata siin. Ma usun, et kohtumine selle toreda neiuga motiveeris kõiki vahetusõpilasi veelgi rohkem keelt õppima ja Eesti eluga kohanema. Õhtupoole toimus viimane keeletund, kus pidid kõik õpilased sooritama keeletesti. Test sisaldas selliseid asju nagu näiteks nädalapäevad, enese tutvustamine, kehaosad ja nii edasi. Keeletest kõlab küll päris hirmutavalt ja raskelt, kuid lõpuks sooritati päris mitu testi isegi veatult ehk et keeleõpetajad said olla väga uhked oma õpilaste üle. Pärast õhtusööki toimus Eestivisioon. Taustalugu kõlaks siis nii, et kuna eelmisel korral jäi Jüri Pootsmann viimasele kohale Eurovisioonil, siis me otsime uusi talente, kes võiksid võistluse kinni panna. Kell 22 oligi aeg alustada. Laval käis 6 erinevat gruppi, kes esitasid näiteks Venemaa populaarset eurolugu „Party for everybody“ ning Rumeenia lugu „It’s my life“. Kõik esinejad olid ettevalmistusega väga head tööd teinud. Oli näha pingutust kostüümide ja koreograafia osas ning enamikel õnnestus nii rahvas kui ka žürii väga hästi kaasa haarata. Eestivisooni the most amazing žüriisse kuulusid vägagi terava silmaga kohtunikud, kelleks olid Sarah (eelmisel aastal vahetusõpilane Eestis), Liisa, Ken ja muidugi AASa peakorraldaja ning Eestivisiooni looja Vanessa. Nende geniaalsed küsimused panid nii mõnegi esineja värisema ja ajusid ragistama. Muidugi ei puudunud selleaastaselt Eestivisoonilt üllatusesineja. Oma suurepärase etteaste tegid meie omad vabatahtlikud, kes esitasid „Leto Svet-i, mis sai suure aplausi ja vilekoori osaliseks. Žüriil oli otsust teha väga raske ning kuni viimase hetkeni oldi kahevahel. Võitjaks kuulutati siiski juba varem mainitud Rumeenia oma looga „It’s my life“. Esinejad said pärjatud suure Kalevi šokolaadi tahvliga, mida nad jagasid kõigi esinejatega ning isegi tiimaritega. Sharing is caring. ;) Pärast sellist suurt pingutust ja ajude ragistamist olid kõik meie tublid SÕPid välja teeninud ühe korraliku saunaskäigu. Paljude jaoks oli selline asi täiesti uudne ja kuigi alguses mindi sauna veidi kartlikult, siis lõpuks ei mahtunud inimesed saunalavale enam istumagi. Isegi kaugelt kohale tulnud jaapanlastele hakkas saun väga meeldima ja naeratus nende nägudelt ei kadunud sekundikski. Öösel vajusid kõik väga väsinult oma voodisse, et puhata välja viimaseks ning kõige tähtsamaks päevaks sealsamas Kurtnas.
Ja jõudiski kätte viimane päev, mis ei olnud lihtsalt järjekordne tavaline laupäev. Nimelt möödus 25 aastat Eesti taasiseseisvumisest. Hommikuäratuseks kõlas meloodia torupillilt tänu meie multitalendikale tiimiliikmele Meelile ning ka hommikuvõimlemine oli vägagi eestipärane. Küll leidus seal „Kaera-Jaani“ kui ka „Labajala valssi“ ning lõppes muidugi see kõik „Tuljaku“ tõstega. Ka osad SÕPid said sellega esimese korra kohta väga hästi hakkama. Pärast seda kogunesime me kõik maja ette lipuplatsile, et heisata hümni saatel Eesti lipp. Kõik 36 vahetusõpilast said hümni laulmisega hästi hakkama ja lipp saigi kõrgele lehvima. Pärast hommikusööki pakkisid kõik laagris osalejad oma kohvrid jälle kokku, toimusid viimased mängud ja appreciation circle ehk tõlgituna siis tänuring. Kuidas selline asi välja näeb? Üks inimene istub toolil ning keegi sellest ringist astub tema juurde ja ütleb, et mida hindab toolil istujas. Pärast seda istub ütleja ise toolile ning see kõik kestab nii kaua kuni kõik osalejad on midagi kellelegi öelnud ja ise saanud mõne komplimendi. See kõik oli väga südantsoojendav. Toimus veel tiimiliikmete tänamine. Iga tiimar sai endale ka paberi, kuhu olid vahetusõpilased 5-e päeva jooksul kirjutanud häid sõnu nende kohta ja see oli väga armas. Tehti viimased pildid Eesti lipuga, kallistati oma uusi sõpru ja oligi käes aeg hüvasti jätta. Kell 13 koguneti maja ette, et lehvitada järele neile, kes istusid bussi peale ja sõitsid Tartu poole. Kohale jäänud SÕPid suundusid aga jalutuskäigule Kurtna ümbruskonda koos osade vabatahtlikega. Tasapisi hakkasid kohale saabuma kõik need pered, kes otsustasid avada oma südamed ja kodud kõigile neile säravate silmadega vahetusõpilastele. Kui kõik pered olid kohale jõudnud, siis ilmusid maja nurga tagant välja ka vahetusõpilased. On traditsiooniks saanud, et uued vahetusõpilased teevad mingit sorti üllatuse oma tulevastele peredele. Sellel aastal esitasid nad „Kes aias?“ mängu. Kaks tüdrukut Saksamaalt olid isegi viiulil seda mängima õppinud ja saatsid ülejäänud mängijaid. Nad said väga hästi hakkama ning pealtvaatajate poolt tuli tugev aplaus ning isegi vilistati.  Ja oligi aeg lõpuks tutvuda oma hostperega ka päriselus. See oli südantliigutav hetk kõigi jaoks. Isegi tiimiliikmetel nõudis pisarate tagasihoidmine suurt pingutust. Tänu Veskimatile said kõik pered omale kinkekotid hea ja paremaga, et siis koos uue pereliikmega midagi head eestipärast valmistada. Mina isiklikult pidin tegema perepilte kohe pärast esimesi kallistusi. Nii südantsoojendav oli näha, kui laiad ja siirad olid naeratused kõigil kaamera ees olijatel. Osad SÕPid sobisid isegi välimuse poolest superhästi oma hostperedega, nii et tänaval kõndivad inimesed ei saakski aru, et tegemist pole bioloogiliste pereliikmetega. Vahepeal oli Kurtna töökas meeskond katnud pika laua hõrgutistega ning oligi aeg pidada maha üks väike piknik. Õnneks vedas meil ka ilmaga. Laualt kadusid väga kiiresti eestimaised kommid ning kiideti kringleid, mida mujalt maailmast väga ei leiagi. Tasapisi hakkasid pered lahkuma ning kuidagi ootamatult olidki need 5 väga-väga toredat ja õpetlikku päeva läbi saanud.
SÕPide tagasiside terve AASa kohta oli väga positiivne. Neile meeldis meie tiimarite hea organiseeritus, maitsev Eesti toit, päevakava ja palju muudki. Negatiivsena toodi välja ilma, kuid selle üle virisesid ka tiimarid ise hehe. Kõik vahetusõpilased leidsid endale uusi sõpru üle terve maailma, kellele saab loota nii sellel aastal Eestis kui ka terve ülejäänud elu. Kui esimesel päeval olid enamik SÕPe vaiksed ja tagasihoidlikud, siis järgmistel päevadel avanesid nad üha rohkem ja rohkem ning muutusid julgemaks. Ma usun, et igal ühel neist tuleb väga vinge, õpetlik ja uusi kogemusi täis aasta meie armsas Eestis.  
Mul on väga vedanud, et minu esimeseks ürituseks vabatahtlikuna oli just Aasta Alguse Seminar, kuigi alguses oli hirm päris korralik selle ees. Ei heidutanud meid häälte kadumine ja unetundide vähesus, sest kõik need emotsioonid, mida on võimalik ainult AASalt saada, kaaluvad selle kõik üles. Ma leidsin endale palju uusi tuttavaid üle maailma, häid  sõpru Eesti YFUs, õppisin meeskonnas tõhusamalt töötama ning õigesti Belgia friikartuleid tegema. Ma kasvasin, arenesin ja õppisin koos uute vahetusõpilastega. Nüüdsest kannan igaühte nendest 36-st õpilasest kaasas oma südames.
Suur aitäh Vanessale meie kõigi poolt, et Sa meid tiimi kaasasid ja seda üritust nii hästi juhtisid!

Ilusat vahetusaasta algust kõikidele vahetusõpilastele, vahetusperedele, tugiisikutele ja ka koolidele!

Mai-Liis Kelder

Indoneesia 2015/16







8/08/2016

JO 2016

Augustikuu esimesel kahel päeval leidis aset JO ehk järelorientatsioon neile, kes äsja on vahetusaasta tolmu oma jalgadelt pühkinud ja Eestisse naasnud. JO on ideaalne koht, kus näha oma lennukaaslasi, analüüsida möödunud aastat ja panna punkt vahetusaastale. See aasta koguneti imeilusasse Paekalda Puhkekeskusesse, mis asub Rummu järve kaldal Harjumaal. Esimene päev möödus kui linnutiivul. Sai vahetusaastaile tagasivaadatud, meeleolukas kuldvillaku mängus nii eesti poliitikat, keelt kui ka muusikat meeldetuletatud ja ka YFUle kohaseid mänge mängitud. Õhtule pani punkti mäng “YFU survivor”, mis pani 2015/16 lennu proovile kõiges, mida üks tulevane vabatahtlik vajab. Testiti 47 õpilase kiirust, humoorisoont, jõudu, koostöövõimet ja paljut muud. Mängu lõpetuseks loeti ka vabatahtliku vannet. Loodame, et verivärsked jubinad seda vannet ka peavad :) Peale vande andmist käidi saunas, supeldi Rummu järves, kuulati üksteise lugusid ja nauditi eesti suveööd.

Teise päeva mahtus veel üks töötuba ja ka fotojaht, mil õpilased said humoorikalt eriteemade kohta pilte klõpsutada. Varsti oligi aeg juba kodu poole suunduda, aga enne seda saadi veel oma ELOl kirjutatud kirjad kaasa.

Tuleb tunnistada, et pole ammu nii emotsioonide rikast YFU üritust olnud. Sai nii nutta kui ka naerda ja loodan, et 24. lend sai oma vahetusaasta väärikalt lõpetatud. Loodan neid kõiki ka kindlasti vabatahtlike ridades näha!

Katariina Past Argentiina 2013/14
JO’16 peakorraldaja

Siin on ametliku aftermovie link : 
https://www.youtube.com/watch?v=6oWWzdTv1ic&feature=youtu.be