AAS ’16
16.
august on igal aastal YFUs eriline päev. See on päev, mil võtab vabatahtlike
tiim naerusuil vastu uued elevust täis vahetusõpilased, kes on otsustanud veeta
oma senise elu parima aasta just meie armsas väikeses Eestis. Aga selleks, et
SÕPid (sissetulevad õpilased) oleksid valmis kohanema Eesti eluga, toimus
ettevalmistav 5-päevane laager ehk AAS (Aasta Alguse Seminar) sellel aastal Kurtna
Peo- ja Puhkekeskuses. Tervituspaketid pani peredele ja õpilastele välja YFU hea koostööpartner Veski-Mati! Suur aitäh YFU pere poolt!
Teisipäeva
hommikul seadsid YFU vabatahtlikud oma sammud Kurtna poole, et valmistada kõik
ette saabuvate õpilaste jaoks. Ei heidutanud meid see, et rongis istuda ei
saanud kui ka läbi vihma oma kohvrite vedamine. Kõik ettevalmistused said
tehtud suurema vaevata ja kui kell hakkas 3-le lähenema, oli märgata muutust õhustikus.
Me kõik olime iga minutiga järjest rohkem elevil. Viimaks oli näha esimest bussi
peo- ja puhkekeskuse poole pööramas. Terve 22-liikmeline tiim jooksis igast
majanurgast alla ukse juurde, et tervitada uusi vahetusõpilasi. Minu mõte neid
nähes oli kohe, et nad kõik on nii lahedad ja armsad ning et ma tahaksin ise
nende asemel olla. Pärast registreerimist ja oma kohvrite ära paigutamist
kogunesid õpilased saali, et tutvuda nii üksteise kui ka vabatahtlikega. Õige
pea oli aeg saabuda ka teisel bussil ning väga lahe oli kuulda, kuidas mõned
tunnid tagasi saabunud õpilased ütlesid uutele tulijatele „Tere tulemast!“.
Pärast kolmanda bussi saabumist oli aeg tutvustada SÕPidele tiimiliikmeid, ürituse
reegleid ning mida tähendab sõna „lihased“ selle ürituse raames. Kui keegi tiimist
peaks karjuma „lihased“, siis peavad kõik ruumis viibijad heitma maha, võtma
plangu positsiooni ning hoidma seda nii kaua kuni tiimar nõuab. Õhtul oli
võimalik huvilistel vaadata filmi „Malev“ või mängida „Maffiat“, mis on yfukate
seas väga populaarne. 
Teine
päev algas traditsioonilise Eesti YFU hommikuäratusega. Tiimarid lasid üle maja
kõvasti muusikat ning käisid koputamas iga ukse peale. Hommikuvõimlemine oli
väga lõbus ning inimeste naeratused kasvasid iga minutiga. Pärast seda oli aeg eestlase
tüüpilise hommikusöögi jaoks ehk et laualt võis leida kaerahelbeputru ja
võileibu. Pärast keha kinnitamist oli aeg alustada laagri õpetlikuma poolega.
Toimusid workshopid ning esimene
keeletund. Vahepeal toimus veel ka koolitus vidinatele ehk noorematele tugiisikutele.
Vidina ülesandeks on pakkuda tuge ja nõu
ühele kindlale SÕPile. Õhtusöögi ajal tutvusid tugiisikud ja vahetusõpilased
omavahel, mis oli mitmete inimeste arvates laagri kõige toredam hetk. Pärast
õhtusööki mängisid kõik koos veel erinevaid mänge ja naerda sai palju. Õhtuse
programmi ajal otsustasid freestylerid
tutvustada SÕPidele üht Eesti traditsioonilist lastemängu „Pimesikk“. Kuigi
alguses olid kõik mängijad veidikene segaduses, siis lõpuks oli neil kõigil
väga lõbus ning ka vabatahtlikud, kes vaatasid pealt, naersid kõva häälega. Lausa
kurb oli öörahu saabudes kõik vahetusõpilased oma tubadesse ära saata.
Kolmandal
päeval ärkasid kõik selle peale üles, et üle maja oli kuulda „Tri poloski-t“ üürgamas. Oli kätte
jõudnud päev, mil tuli tuvustada hommikuvõimlemisel „ossikultuuri“. Meie freestylerid olid riietunud Adidase
dressidesse, peas ilutses neil nokamüts ning võimlemiskava lõpuks oli kõigile
selge, et mis asi see ossikükk on ja kuidas seda õigesti teha. Eestipärane
hommikusöök hakkas vist kõigile väga meeldima, sest hiljem sööma jõudnud
tiimaritele ei jagunud enam peaaegu, et midagi haha. Päev jätkus tavapäraselt
ehk kätte oli jõudnud aeg päeva esimese workshopi
jaoks. Sellel korral keskenduti perede teemale ning workshopi juhtijad selgitasid vahetusõpilastele, milline näeb välja
elu ühes tüüpilises Eesti perekonnas ja muud sellist. Lõunasöök oli sellel
korral veidikene teistsugune. Nimelt iga õpilane sai paberilehe ülesandega,
mille ta lõunasöögi ajal täitma pidi. Näiteks osad vahetsõpilased pidid pakkuma
teistele kas juua, leiba või soola ja pipart. Mõnele sattus veidikene keerukam
ülesanne nagu näiteks kinniseotud silmadega söömine. Kolm õpilast pakkusid
meelelahutust laval tantsides, mis oli väga lõbus. Samal päeval toimus veel
kaks keeletundi ning workshop, kus
keskenduti koolile. Kõik workshopi
tegijad olid riietunud sellistesse riietesse, millega nad läheksid 1.
septembril kooli ja mitmed vahetusõpilased hindasid seda pingutust kõrgelt. Õhtune
programm keskendus Eestile. Alustuseks toimus presentatsioon Eesti kohta, kus
räägiti faktidest kui ka tutvustati populaarset spordiala nimega kiiking.
Sellele järgnes Eesti traditsiooniliste toitude proovimine. Laualt võis leida
kiluvõileibu, kohukesi, kodujuustu, Mesikäpa komme, kõrsikuid, kalja ning muud
head ja paremat. Kõikide tiimarite üllatuseks kadusid laualt kõige kiiremini
kiluvõileivad ning alles jäid kohukesed, mis muidugi valmistas head meelt
vabatahtlikele, sest saime need ju ise ära süüa haha. Viimane osa selle
programmi juures oli mälumäng, mis oli üllatavalt lahe. Leidus nii huvitavaid
vastuseid kui ka tiiminimesid. Üks tiim oskas oma nimeks panna juba ka sellise
sõna nagu „tšikibriki“. Ülisuur aplaus tuli teha kahele Jaapanist tulnud
poisile, kes oskasid kirja panna üle 40-ne pii numbri ning tänu sellele olid
nad ka terve mälumängu võitjad. Igal õhtul toimus väike disko moodi asi ning
isegi SÕPid tõdesid juba, et eestlased ongi tantsu- ja laulurahvas ning et see
polegi ainult müüt.
Reede
hommikul olid hommikuvõimlemise põhisõnadeks „Macarena“ ja „Cotton Eye Joe“.
Sellel korral oli kõigil juba päris raske voodist välja saada, kuid õnneks oli
pärast võimlemist kõigi silmist uni pühitud. Päeva esimeses workshopis keskenduti sotsiaalmeediale
ehk et mida võib seal jagada ning mida mitte ja rõhutati privaatsussätete
tähtsust. Pärast väikest pausi oli aeg keeletunni jaoks ning siis oligi juba käes
selle laagri viimane workshop. Iga
õpilane kirjutas seal kirja, mille saab tagasi alles aasta lõpus. Kirja pandi
oma lootused ja hirmud, seminari toredaimad hetked ning palju muud. Vahepeal
liitus meiega Sarah, kes on pärit Saksamaalt, kuid kuna tema vahetusaasta
õnnestus Eestis väga hästi, siis otsustas ta oma gümnaasiumiteed jätkata siin.
Ma usun, et kohtumine selle toreda neiuga motiveeris kõiki vahetusõpilasi veelgi
rohkem keelt õppima ja Eesti eluga kohanema. Õhtupoole toimus viimane keeletund,
kus pidid kõik õpilased sooritama keeletesti. Test sisaldas selliseid asju nagu
näiteks nädalapäevad, enese tutvustamine, kehaosad ja nii edasi. Keeletest
kõlab küll päris hirmutavalt ja raskelt, kuid lõpuks sooritati päris mitu testi
isegi veatult ehk et keeleõpetajad said olla väga uhked oma õpilaste üle. Pärast
õhtusööki toimus Eestivisioon. Taustalugu kõlaks siis nii, et kuna eelmisel
korral jäi Jüri Pootsmann viimasele kohale Eurovisioonil, siis me otsime uusi
talente, kes võiksid võistluse kinni panna. Kell 22 oligi aeg alustada. Laval
käis 6 erinevat gruppi, kes esitasid näiteks Venemaa populaarset eurolugu „Party for everybody“ ning Rumeenia lugu
„It’s my life“. Kõik esinejad olid
ettevalmistusega väga head tööd teinud. Oli näha pingutust kostüümide ja
koreograafia osas ning enamikel õnnestus nii rahvas kui ka žürii väga hästi kaasa haarata.
Eestivisooni the most amazing žüriisse kuulusid vägagi terava silmaga
kohtunikud, kelleks olid Sarah (eelmisel aastal vahetusõpilane Eestis), Liisa,
Ken ja muidugi AASa peakorraldaja ning Eestivisiooni looja Vanessa. Nende
geniaalsed küsimused panid nii mõnegi esineja värisema ja ajusid ragistama.
Muidugi ei puudunud selleaastaselt Eestivisoonilt üllatusesineja. Oma
suurepärase etteaste tegid meie omad vabatahtlikud, kes esitasid „Leto Svet-i“, mis sai suure aplausi ja vilekoori osaliseks. Žüriil oli otsust teha väga raske ning
kuni viimase hetkeni oldi kahevahel. Võitjaks kuulutati siiski juba varem
mainitud Rumeenia oma looga „It’s my
life“. Esinejad said pärjatud suure Kalevi šokolaadi tahvliga, mida nad jagasid kõigi esinejatega ning isegi
tiimaritega. Sharing is caring. ;) Pärast
sellist suurt pingutust ja ajude ragistamist olid kõik meie tublid SÕPid välja
teeninud ühe korraliku saunaskäigu. Paljude jaoks oli selline asi täiesti uudne
ja kuigi alguses mindi sauna veidi kartlikult, siis lõpuks ei mahtunud inimesed
saunalavale enam istumagi. Isegi kaugelt kohale tulnud jaapanlastele hakkas
saun väga meeldima ja naeratus nende nägudelt ei kadunud sekundikski. Öösel
vajusid kõik väga väsinult oma voodisse, et puhata välja viimaseks ning kõige
tähtsamaks päevaks sealsamas Kurtnas.
Ja
jõudiski kätte viimane päev, mis ei olnud lihtsalt järjekordne tavaline
laupäev. Nimelt möödus 25 aastat Eesti taasiseseisvumisest. Hommikuäratuseks
kõlas meloodia torupillilt tänu meie multitalendikale tiimiliikmele Meelile
ning ka hommikuvõimlemine oli vägagi eestipärane. Küll leidus seal „Kaera-Jaani“
kui ka „Labajala valssi“ ning lõppes muidugi see kõik „Tuljaku“ tõstega. Ka
osad SÕPid said sellega esimese korra kohta väga hästi hakkama. Pärast seda
kogunesime me kõik maja ette lipuplatsile, et heisata hümni saatel Eesti lipp.
Kõik 36 vahetusõpilast said hümni laulmisega hästi hakkama ja lipp saigi
kõrgele lehvima. Pärast hommikusööki pakkisid kõik laagris osalejad oma kohvrid
jälle kokku, toimusid viimased mängud ja appreciation
circle ehk tõlgituna siis tänuring. Kuidas selline asi välja näeb? Üks
inimene istub toolil ning keegi sellest ringist astub tema juurde ja ütleb, et
mida hindab toolil istujas. Pärast seda istub ütleja ise toolile ning see kõik
kestab nii kaua kuni kõik osalejad on midagi kellelegi öelnud ja ise saanud
mõne komplimendi. See kõik oli väga südantsoojendav. Toimus veel tiimiliikmete
tänamine. Iga tiimar sai endale ka paberi, kuhu olid vahetusõpilased 5-e päeva
jooksul kirjutanud häid sõnu nende kohta ja see oli väga armas. Tehti viimased
pildid Eesti lipuga, kallistati oma uusi sõpru ja oligi käes aeg hüvasti jätta.
Kell 13 koguneti maja ette, et lehvitada järele neile, kes istusid bussi peale
ja sõitsid Tartu poole. Kohale jäänud SÕPid suundusid aga jalutuskäigule Kurtna
ümbruskonda koos osade vabatahtlikega. Tasapisi hakkasid kohale saabuma kõik
need pered, kes otsustasid avada oma südamed ja kodud kõigile neile säravate
silmadega vahetusõpilastele. Kui kõik pered olid kohale jõudnud, siis ilmusid
maja nurga tagant välja ka vahetusõpilased. On traditsiooniks saanud, et uued
vahetusõpilased teevad mingit sorti üllatuse oma tulevastele peredele. Sellel
aastal esitasid nad „Kes aias?“ mängu. Kaks tüdrukut Saksamaalt olid isegi
viiulil seda mängima õppinud ja saatsid ülejäänud mängijaid. Nad said väga
hästi hakkama ning pealtvaatajate poolt tuli tugev aplaus ning isegi vilistati.
Ja oligi aeg lõpuks tutvuda oma hostperega ka päriselus. See oli
südantliigutav hetk kõigi jaoks. Isegi tiimiliikmetel nõudis pisarate
tagasihoidmine suurt pingutust. Tänu Veskimatile said kõik pered omale
kinkekotid hea ja paremaga, et siis koos uue pereliikmega midagi head
eestipärast valmistada. Mina isiklikult pidin tegema perepilte kohe pärast
esimesi kallistusi. Nii südantsoojendav oli näha, kui laiad ja siirad olid naeratused
kõigil kaamera ees olijatel. Osad SÕPid sobisid isegi välimuse poolest superhästi
oma hostperedega, nii et tänaval kõndivad
inimesed ei saakski aru, et tegemist pole bioloogiliste pereliikmetega.
Vahepeal oli Kurtna töökas meeskond katnud pika laua hõrgutistega ning oligi
aeg pidada maha üks väike piknik. Õnneks vedas meil ka ilmaga. Laualt kadusid
väga kiiresti eestimaised kommid ning kiideti kringleid, mida mujalt maailmast
väga ei leiagi. Tasapisi hakkasid pered lahkuma ning kuidagi ootamatult olidki
need 5 väga-väga toredat ja õpetlikku päeva läbi saanud.
SÕPide
tagasiside terve AASa kohta oli väga positiivne. Neile meeldis meie tiimarite
hea organiseeritus, maitsev Eesti toit, päevakava ja palju muudki. Negatiivsena
toodi välja ilma, kuid selle üle virisesid ka tiimarid ise hehe. Kõik vahetusõpilased
leidsid endale uusi sõpru üle terve maailma, kellele saab loota nii sellel
aastal Eestis kui ka terve ülejäänud elu. Kui esimesel päeval olid enamik SÕPe
vaiksed ja tagasihoidlikud, siis järgmistel päevadel avanesid nad üha rohkem ja
rohkem ning muutusid julgemaks. Ma usun, et igal ühel neist tuleb väga vinge,
õpetlik ja uusi kogemusi täis aasta meie armsas Eestis.
Mul on väga vedanud, et minu
esimeseks ürituseks vabatahtlikuna oli just Aasta Alguse Seminar, kuigi alguses
oli hirm päris korralik selle ees. Ei heidutanud meid häälte kadumine ja
unetundide vähesus, sest kõik need emotsioonid, mida on võimalik ainult AASalt
saada, kaaluvad selle kõik üles. Ma leidsin endale palju uusi tuttavaid üle
maailma, häid sõpru Eesti YFUs, õppisin
meeskonnas tõhusamalt töötama ning õigesti Belgia friikartuleid tegema. Ma
kasvasin, arenesin ja õppisin koos uute vahetusõpilastega. Nüüdsest kannan
igaühte nendest 36-st õpilasest kaasas oma südames.
Suur aitäh Vanessale meie kõigi
poolt, et Sa meid tiimi kaasasid ja seda üritust nii hästi juhtisid!
Ilusat
vahetusaasta algust kõikidele vahetusõpilastele, vahetusperedele, tugiisikutele
ja ka koolidele!
Mai-Liis Kelder
Indoneesia 2015/16
