 |
| Nüüd on minek! |
Kuigi minu vahetusaasta Ameerika Ühendriikides on alles
alguses ja olen siin viibinud siin natukene üle nädala, olen siiski kogenud
juba esimesi emotsioone, millest ma hakkangi rääkima.
Ma tean, et enamus, kes soovivad saada vahetusõpilaseks,
mõtlevad lahkumisele. Kas ma suudan seda teha? Kas see on seda väärt? Lihtne
vastus on: kui sa soovid saada vahetusõpilaseks ja kogeda oma elu kõige
lahedamat aastat, siis JAH! Sa suudad seda! Kuigi lennujaamas perele ja
sõpradele “Tšau” ütlemine on üks raskemaid asju mida mina kogenud olen, kuid
tuleb mõelda positiivselt, ja kujutleda endale ette seda seiklusterohket ja fun’i aastat, mis sind ees ootab
sihtkohta jõudes ja host-pere esimest
korda nähes. Kui sa oled jõudnud juba turvakontrollist läbi ja istute kõikide
vahetusõpilastega koos ja ootate oma lennuki väljumist, siis te tunnete, kuidas
te kõik sulandute üheks suureks pereks (kui te seda juba teinud ei ole) -
hoiate omavahel kokku ja üritate nende viimaste tundide jooksul, mis teil
jäänud on teha kõike põnevat, et tekitada endale juba esimesed mälestused, mis
jäävad teile terveks eluks.
Kohale jõudes kohtute te YFU isikuga, kes on teil
lennujaamas vastas või siis host-perega.
Minul oli vastas kohe host-isa ja
-vend. Uskuge mind, kui te lõpuks jõuate kohale, siis te tunnete, kui väsinud
saab üks inimene olla, kõik selle lahkumise, pikkade lendude ja ootamiste
tõttu. Oma uude koju sõites host-perega
on ainuke asi millele sa mõtled oma pehme voodi, soe dušš ja hea söök. Esimesel
õhtul oleme me kõik väga väsinud ja tahame magada ära terve maailma uned, et
tunda end jälle inimesena, kuid see kõik on üle-väsimusest ja
ootusärevusest.
Jah, ütlen ausalt, järgmisel hommikul või päeval, kui sa
oled ennast välja maganud, on sul miljon mõtet peas: kas ma julgen minna alla
nendega rääkima, kas ma peaksin koju helistama ja ütlema, et minuga on kõik
korras, tahaksin ma süüa või tahan ma hoopis minna pesema jne. Sellel hetkel
tuleb lihtsalt julgus kokku võtta (kui sa pole seda juba teinud) minna pere
juurde, muljetada ja küsida ära enda esimesed küsimused, mis sul kohale jõudes
tekkinud on. Usu mind, karta pole mõtet, sest host-pere teab, et see kõik võib olla õpilase jaoks veidi kohatu.
 |
| Ken veedab aasta Virginia osariigis. |
Esimesed päevad on kindlasti raskemad, kuna sa võid
igatseda kodu, pere, sõpru, ajavahe võib mõjutada sinu magamist ja tekkida võib
ka kultuurišokk. Siis tuleb end jällegi kokku võtta ja asuda tegutsema. Ausalt öeldes
sooviksin ma, et oskaksin kirjutada esimeste sõprade leidmisest, aga ma seda
tõesti teha ei oska. Kuna minul endal on host-vend,
kes on samuti vahetusõpilane, aga olnud siin 2 nädalat kauem kui mina, siis on
ta leidnud endale sõbrad ja mind võeti väga kergelt omaks. Sain endale sõbrad juba
esimesel päeval.
Natukene ka tujust ja tujude muutumisest.. Kohale jõudes,
olin ma väga väsinud, kuid seda seetõttu, et polnud maganud vähemalt 40h - see
mõjutas kindlasti mu tuju, mis oli sellel hetkel üheltpoolt väga õnnelik, kuid
samas väga kurb, et ma pidin lahkuma Eestist nii kaugele. Välja puhates oli
tuju juba mitmeid kordi parem ja ei olnud peal mingit musta masendust vms. Kuni
tänaseni, on kõik olnud suurepärane ja loodan, et terve see aasta tuleb sama hea,
nagu on olnud selle algus.
See postitus on lihtsalt väga-väga kiire kokkuvõte, mis
sisaldab kõige tähtsamat. Kindlasti loe vahetusõpilaste blogisid ning saad teada
veelgi täpsemalt kultuurišokist, esimestest kohtumistest sõpradega, perega ja
paljugi muud.
Ken Põldis
Vahetusõpilane USAs 2014/15