Meid oli kohal ideaalne arv olemaks ühtne grupp, ja pean ausalt tunnistama, et ma ei ole juba ammu nii palju enda ja YFU kohta õppinud ning kõhtu valutama panevalt naernud! Rajaleidja esindaja õpetas meid enda kompetentse tundma tutvumiskuulutuste kirjutamise kaudu - saime teada, et mõnel meist on „nupp“, mis nokib rohkem kui „näljane kana“ ja mõni teine leiab, et parim combo eluks on oliivid ning kassid. Lisaks sellele saime aru, mis meie komistuskivideks elus on ning kuidas YFU, pere, kool kui ka sõbrad meile erinevaid oskusi annavad, mis kõikides elu valdkondades kasuks tulevad.
Loomulikult ei puudunud spontaanne Aliase-mäng, kus tiim Arro kõikidele pika puuga ära tegi (üks kõrge viis sulle, Marro!) ja siiamaani üks kõige põnevamaid ja tulisemaid YFU- viktoriine üldse! Õhtu lõppes mõne jaoks insenerialaste teadmiste parandamisega voodiehituse kohta ning mõnele teisele õudusfilmi vaatamisega. Ja teadatuntud kuldreegel on see, et kui kamp YFUkaid, nagu silgud, üksteise kõrvale madratsitele ritta magama on pandud, siis lihtsalt ei saa muudmoodi, kui tuleb laulda ROLLING, ROLLING, ROLLING ON A RIVEEER ja kõikidest täiskiirusel üle veereda.Teisel päeval rääkisime koos vabatahtlike koordinaatori, Airikaga, kontorist üleüldiselt ning selgitasime koos välja ka kõik uued ja vanad töövaldkonnad, grupid. Saime seeläbi väga selge pildi YFU praegustest tegevustest. Gruppe on tervelt 17!
Kuigi ma kahtlesin alguses korduvalt, kas GIKile üldse minna, siis tagantjärgi olen nüüd seletamatultõnnelik, et ma läksin! Kõik kohalolijad said GIKilt juurde motivatsiooni ja me leidsime ühiselt, et yfukad peaksid üle saama GIKi (või teiste ürituste) hirmust ning lihtsalt kohale minema! Niiet kui järgnevate ürituste kutseid näete ja kahtlete, kas minek on väärt või mitte, siis teadke, et üheksal korral kümnest tasub see end kindlasti ära!
Näeme järgmisel üritusel!
Aile, Saksamaa 2009/10
