Selle nädala blogipostitusega toome teile edasi äsja vahetusaastalt tagasi tulnud Laura kogemusi ja ootusi YFU jubinaks saamisel, jubin on just vahetusaastalt tagasi tulnud õpilane:
Minu senise elu kõige
raskem ja samal ajal kõige imelisem aasta on läbi saanud. Juba natukene rohkem kui kuu on möödunud
sellest, kui tulin tagasi oma vahetusaastalt Belgiast. Tegelikult tahaksin hoopiski
seda lauset küsida: „Kuidas juba kuu!?“ Alles ma valasin neid
krokodillipisaraid, kui pidin oma pere ja sõpradele head aega ütlema. Naljakas
mõelda, et kaks kuud tagasi ärkasin hoopis teises voodis, sõin eestlasele mittekohaselt
täpsetel kellaaegadel ja üleüldse olin kahe tuhande kilomeetri kaugusel oma
päriskodust. Nüüd on aga järsku kõik vana režiimi juures tagasi. Minule endale
on see vana eluga kohanemine tegelikult aga üsna kergelt läinud. Usun ja tean,
et suuresti võin selles tänada just YFU Eesti inimesi. Kui oma märkmikku
vaatan, siis ei leia vist ühtegi nädalat, kus mõnda YFU üritust või kohtumist
kirjas poleks.
Üheks tähtsamaks
ürituseks oli augustikuu esimesel nädalavahetusel toimunud järelorientatsioon
ehk JO, mis on viimane YFU vahetuaasta programmi kuuluv üritus. 50 õpilast
22.lennust läksid Laulasmaale, et oma vahetusaastale üks korralik punkt panna. Mariin
JO peakorraldajana võib enda ja Tiimi üle uhke olla, sest see näljane lend sai
söödetud, natukene haritud ja üheks õigeks jubinaks ristitud. ‘’Kõige näljasem lend... pool kilo toitu ühe
lõuna jaoks inimese kohta ja ikka jäi puudu! ‘’ Lisaks väikestele töötubadele tegime YFUle
iseloomulikke energizereid ja muid toredaid mänge.
 |
| Värskelt ristitud jubinad |
Kõige meeldejäävamaks
osaks jäi kindlasti see, kus me auväärselt jubinateks saime. Usun, et kõik JO’l
osalejad lähevad tulevikus poodi sattudes Peti riiulist suure kaarega mööda.
Vähemalt said aga kõik tüdrukud endale korraliku juuksehoolduse, sest
looduslikud tooted, nagu muna, jahu ja õli pidid juuksed mitu korda läikivamaks,
pehmemaks ja kaunimaks tegema. Ega poistelgi see mööda külge maha jooksnud. Kui
kõik osavustestid läbisime ning Kista poolt dikteeritud vande sõna-sõnalt järgi
kordasime, olimegi verivärsked YFU jubinad- roheline tuli vabatahtlikkuse
suunas.
Ma olen kindel, et ma
pole esimene ega ka viimane, kes vabatahtlikuna oma vahetusaastat salamisi
pikendab. Sellepärast meid vist nii
palju kokku ongi. Nädala pärast osalen Aasta Alguse Seminaril, kus olen ka üks
tiimi liikmetest. Juba ootan näha nendes kolmekümne seitsme õpilase nägudes
samasugust põnevust ja hirmu, mida ma ise aasta tagasi tundsin, kui võõrale
maale saabusin. Ühele nendest õpilastest
olen ka vidinaks ehk nooremaks tugiisikuks, kellele saan alati nõu ja oma
kogemustega toeks olla.
Minu lühikese
vabatahtliku kogemusega võin kindlalt öelda, et YFUs on alati midagi teha ning
seal juba igav ei hakka! Lisaks imelistele kogemustele saab ka mega vinged uued
sõbrad! ;)
Laura Perillus
Belgia 13/14