Riina Tallo
Šveits 1998/99
YFU pikaaegne vabatahtlik/ YFU Eesti Nõukogu esimeesIga kuu annetan ma püsikorraldusega 10 eurot YFU Vilistlasfondi. See pole päris pisike summa, aga see pole ka märkimisväärselt suur. Vahetusaastale sellega ei lähe.
Miks ma annetan, kuigi tegelikult minu kantud summast ei sõltu suure tõenäosusega mitte kellegi vahetusaastale minek või minemata jäämine?
Ma annetan samal põhjusel, miks ma valimas käin ja poes palun tihti oste mitte plastkotti pakkida. Kuigi mõistusega võttes ei tohiks minu üks hääl karvavõrdki mõjutada valimiste lõpptulemust ja minu säästetud kilekott ei muuda tõenäoliselt kuidagi seda, et maailmameredes ujuvad plastprügist koosnevad saared.
Mul on aga sisetunne, et kuigi minu annetus ei garanteeri ühegi vahetusõpilase minekut, minu hääl ei kindlusta mulle meeldivat valimistulemust ja minu poolt kokkuhoitud kilekott ei päästa maailma prügimäestumisest, siis, kui ma ise ei astu neid samme, ei liigu maailm päris kindlasti paremuse poole.
Aga miks ma just Vilistlasfondi annetan?
Sest minu arvates on vahetusõpilaseks pürgivad noored hullud. Ükski terve mõistusega normaalne inimene ei pane ennast olukorda, kus ta jätab kõik tuttava selja taha, istub ihuüksinda lennukisse ja püüab võõras riigis, peres, koolis aasta aega hakkama saada. Rääkides võõrast keelt, mis esimesed paar kuud pea huugama paneb. Püüdes leida nullist uusi sõpru. Üritades kohaneda täiesti teistsuguses ühiskonnas ja kultuuriruumis. Ja seda teismelisena, kus elu ja iseendaga toimetulemine on niigi paras igapäevane väljakutse.
Aga ometigi on noori, kes soovivad minna. Kes istuvad stipendiumikomisjonil vastas ja lihtsalt pakatavad pealaest jalatallani soovist minna.
Ma leian, et need noored on uskumatult julged, uudishimulikud ja kõike muud kui mugavad inimesed ning mul on ainult hea meel natuke kaasa aidata sellele, et nad saavad silmade särades pea ees tundmatusse hüpata.
Riina ja suur abiline Marta GIKil, Gruppide Info Kojal (mai 2014)