Aprillikuus jõudis lõpule Eesti Noorteühenduste Liidu mentorprogramm, mille eesmärk oli pakkuda noorteühingute ja noortekogude juhtidele tuge ja kõrvaltvaataja pilku organisatsiooni juhtimisel. YFU Eestis osales programmis meie juhatuse esinaine Piret Kamber, kes alljärgnevas kajastab oma programmis osalemise lugu.
Kritseldan
tavapäraselt oma kokkulepitud kohtumised ja ärategemist vajavad tööd
kalendermärkmikusse, misjärel meenutab mu märkmik pigem sodipaberit kui selget
nädalakava. Neil hetkedel, kui mul juhe kokku jookseb, tegemata tööde ja
probleemide rägastikust enam väljapääsu ei leia, märgin omale suurelt ja
punaselt märkmikusse märksõnad „Kirjuta Aavole“.
Aavo on üks ääretult soe ja avatud inimene, kes oskab näha suurt pilti. Aavo on minu mentor. Täiesti vabatahtlikult, ainult aitähhi eest, kuulab ta mu ära ja leiab siis mu mõtete sasipuntrast õige niidiotsa kätte. Lisaks kallab ta hulga uut ja avaramat teadmist mu ajukäärude vahele ja suunab mind siis edasi tegutsema veelgi suuremate ja hulljulgemate plaanidega, kui ma tema juurde minnes ise mõelda julgesin.
Üks lugu. Jooksen mina kohtumisele Aavoga, selg kiirustamisest märg, pea töömõtteid triiki täis, silmad kissis ja huuled suurest tööpingest kokku surutud. Oleks, et ainult hiljaks ei jää, teiste aega raisata mulle kuidagi ei meeldi. Aavo võtab mind vastu sooja sõbralikkusega ja teatab, et täna arutame me minu küsimusi vanalinnas jalutades. Mõeldud, tehtud. Hakatuseks ei saa ma kuidagi hakkama õige jalutustempo leidmisega. Mu virr-varrina liikuvad mõtted sunnivad jalad kiiremale kõnnakule ja ma pean endale mitmeid kordi meelde tuletama, et me tulime jalutama, mitte jooksma. Ma muudkui räägin ja räägin, kiiresti ja palju. Aavo küsib aeg ajalt midagi täpsustamiseks ja kuulab tähelepanelikult. Aeg-ajalt jääb ta seisma, viipab imeilusate väärika ajalooga hoonete ja kangialuste poole ja poetab mõne üldhariva repliigi. See sunnib mind lõpuks vaatamise asemel nägema ja kuulmise asemel kuulama. Siis meenub mulle, et tegelikult tahtsin ma arutada Aavoga lisaks organisatsiooni juhtimisalastele küsimustele ka oma mõtetest seoses magistritööga. Mul on plaan teha intervjuud õpetajate ja vahetusperedega ning uurin Aavolt, kas ta peab mind hullumeelseks, kui lisaks sellele võtaksin ka raamatu kirjutamise ette (NB! ma ei ole kunagi ühtegi raamatut kirjutanud!). Ise sisimas uskudes, et see on liiga suur amps minu jaoks ja küllap kogenum inimene mind siinkohal ilusti maapeale tagasi toob. Aavo kuulab mu ära ja resümeerib siis, et ma peaksin selle raamatu ilmtingimata kirjutama – ja mitte ainult eesti keeles vaid ka inglise keeles, sest sellel oleks kindlasti turgu. Hetkeks ei saa ma tema öeldust aru, aga siis lähevad mu silmad suureks kui tõllarattad ja ma küsin igaks sajaks juhuks üle, kas ta tõesti usub, et ma saan sellega hakkama? Ma teadsin ju küll, et kui unistada, siis juba suurelt, aga et nii suurelt…
Tunnike on möödunud linnutiivul. Kiirus jalgades ja mõteteralli peas on rahunenud. Lepime Aavoga kokku, et järgmisel korral võiksime trammiga sõitma minna ja kindlasti ka KUMUs ära käia. Jalutan (et mitte öelda longin) mööda tänavaid kontori poole tagasi. Ühel hetkel taban end mõtlemast, et vastutulevad inimesed peavad mind vist pisut kohtlaseks, sest mu nägu särab rõõmust, tunne on, nagu oleksin saanud tiivad.
Kontorisse jõudes võtan lahti oma täiskritseldatud kalendermärkmiku ja kirjutan omale meeldetuletuse kuuks ajaks ette „Kirjuta Aavole“."
Aavo on üks ääretult soe ja avatud inimene, kes oskab näha suurt pilti. Aavo on minu mentor. Täiesti vabatahtlikult, ainult aitähhi eest, kuulab ta mu ära ja leiab siis mu mõtete sasipuntrast õige niidiotsa kätte. Lisaks kallab ta hulga uut ja avaramat teadmist mu ajukäärude vahele ja suunab mind siis edasi tegutsema veelgi suuremate ja hulljulgemate plaanidega, kui ma tema juurde minnes ise mõelda julgesin.
Üks lugu. Jooksen mina kohtumisele Aavoga, selg kiirustamisest märg, pea töömõtteid triiki täis, silmad kissis ja huuled suurest tööpingest kokku surutud. Oleks, et ainult hiljaks ei jää, teiste aega raisata mulle kuidagi ei meeldi. Aavo võtab mind vastu sooja sõbralikkusega ja teatab, et täna arutame me minu küsimusi vanalinnas jalutades. Mõeldud, tehtud. Hakatuseks ei saa ma kuidagi hakkama õige jalutustempo leidmisega. Mu virr-varrina liikuvad mõtted sunnivad jalad kiiremale kõnnakule ja ma pean endale mitmeid kordi meelde tuletama, et me tulime jalutama, mitte jooksma. Ma muudkui räägin ja räägin, kiiresti ja palju. Aavo küsib aeg ajalt midagi täpsustamiseks ja kuulab tähelepanelikult. Aeg-ajalt jääb ta seisma, viipab imeilusate väärika ajalooga hoonete ja kangialuste poole ja poetab mõne üldhariva repliigi. See sunnib mind lõpuks vaatamise asemel nägema ja kuulmise asemel kuulama. Siis meenub mulle, et tegelikult tahtsin ma arutada Aavoga lisaks organisatsiooni juhtimisalastele küsimustele ka oma mõtetest seoses magistritööga. Mul on plaan teha intervjuud õpetajate ja vahetusperedega ning uurin Aavolt, kas ta peab mind hullumeelseks, kui lisaks sellele võtaksin ka raamatu kirjutamise ette (NB! ma ei ole kunagi ühtegi raamatut kirjutanud!). Ise sisimas uskudes, et see on liiga suur amps minu jaoks ja küllap kogenum inimene mind siinkohal ilusti maapeale tagasi toob. Aavo kuulab mu ära ja resümeerib siis, et ma peaksin selle raamatu ilmtingimata kirjutama – ja mitte ainult eesti keeles vaid ka inglise keeles, sest sellel oleks kindlasti turgu. Hetkeks ei saa ma tema öeldust aru, aga siis lähevad mu silmad suureks kui tõllarattad ja ma küsin igaks sajaks juhuks üle, kas ta tõesti usub, et ma saan sellega hakkama? Ma teadsin ju küll, et kui unistada, siis juba suurelt, aga et nii suurelt…
Tunnike on möödunud linnutiivul. Kiirus jalgades ja mõteteralli peas on rahunenud. Lepime Aavoga kokku, et järgmisel korral võiksime trammiga sõitma minna ja kindlasti ka KUMUs ära käia. Jalutan (et mitte öelda longin) mööda tänavaid kontori poole tagasi. Ühel hetkel taban end mõtlemast, et vastutulevad inimesed peavad mind vist pisut kohtlaseks, sest mu nägu särab rõõmust, tunne on, nagu oleksin saanud tiivad.
Kontorisse jõudes võtan lahti oma täiskritseldatud kalendermärkmiku ja kirjutan omale meeldetuletuse kuuks ajaks ette „Kirjuta Aavole“."
Piret Kamber, YFU juhatuse esinaine