August on YFU kalendris alati olnud töine ja
tohutult põnev kuu, sest Eestisse saabub uus lend vahetusõpilasi, kes oma
vahetusaasta siin on otsustanud veeta. Ma olen YFUga seotud juba aastast 2009,
kuid siiamaani ei olnud ma osalenud peaaegu ühelgi sissetulevatele õpilastele
(SÕPidele) mõeldud üritusel. Miks? Sest ma arvasin alati, et palju põnevam on
tegeleda väljaminevate õpilastega, korraldada tuure, valimispäevi, infotunde ja
muud säärast. Nüüd viimasele viiele aastale tagasi vaadates jäin ma ilma ühest
väga suurest ja tähtsast YFU osast. Aga räägime nüüd asjast.
 |
| Teekonda alustavad vahetusõpilased. |
15. augustil pakkisime tiimiga asjad kokku ja
sõitsime Kurtnasse, kus toimus AAS ehk aastaalgusseminar. Pärast pikki ettevalmistusi
olime järgmisel päeval valmis õpilasi vastu võtma. Mul ei lähe vist kunagi
meelest ära, kui äge tunne oli lõpuks neid pilte, mis YFU kontoris seinal
seisid, ka päris elus näha. Minu esimene mõte: „NAD ON KÕIK NIIII ÄGEDAD!“
Minu roll AASal oli õpetada sakslastele saksa
keeles eesti keelt. Tundub üsna hirmus ja olgem ausad, mul oli ikka üsna suur
närv alguses sees. Niipea kui oma gruppi nägin, kadus aga närv koheselt, sest
nagu ma ka enne ütlesin – nad on kõik nii ägedad! Parim hetk keeleõpetajana oli
minu jaoks neljandal tunnil, kui palusin õpilastel endast eesti keeles nii
palju kirjutada, kui nad oskavad ja mulle anti tagasi A4-suurused lehed, mis
olid mõlemalt poolt täis kirjutatud. Uskumatu, eks? Ja ka hiljem keeleteste
parandades ei oleks ma kunagi osanud arvata, et ma mitte ühtegi kriipsu mõnele
tööle tegema ei pea.
Lisaks keeletundidele osalesid õpilased ka
töötubades, kus neile Eestist, meie koolisüsteemist, perest, vabast ajast ja
muust sellisest räägiti. Töötubade vahel toimus mängude turniir, mis kõikidele
väga meeldis ja loomulikult ei jäänud tegemata ka ööhäire, kus õpilased uniste
nägudega aardeid jahtisid. Me kartsime tiimiga, et õpilased saavad väga kurjaks
ja isegi jutt, et nad peavad vahetusaastal ootamatusteks, nagu näiteks aaretejaht
kell kaks öösel, valmis olema ei paranda
olukorda, kuid juhtus hoopis see, et õpilased tulid keset ööd meie juurde ja
ütlesid naerul nägudega „this was such a fun game!“.
 |
| AASa läbi viinud vabatahtlike meeskond. |
Üks AASa kõrghetki oli kindlasti see, kui
õpilased lõpuks 20. augustil oma peredega kokku said, neile eesti keeles laulu
laulsid ja kallistades nende juurde jooksid. Silmad olid märjad nii õpilastel,
peredel kui ka tiimil ja sellel hetkel olin ma tohutult kade kõikide
vahetusperede peale, kes endale õpilase võtsid. Tahtsin olla nagu väike laps,
jalgu vastu maad trampida ja karjuda „tahan kaaaaaa“! Lohutan ennast vaid
sellega, et küll see aeg kord tuleb, mil minagi ärevalt oma õpilast ootan.
Mul on tohutult hea meel, et mul oli võimalus
taaskord YFUs midagi uut proovida ja sellisel uskumatult toredal üritusel
osaleda. Kindlasti ei oleks see aeg olnud nii tore ilma imelise tiimita Malle
Kolgi ja Johanna Viigiga eesotsas, niiet suured aitähhid teile veelkord! Ma
loodan, et see blogipostitus on väikeseks inspiratsiooniks ka nendele vabatahtlikele,
kes tunnevad, et nad on väsinud oma senisest YFU suunast ja tahavad midagi uut
proovida. Uskuge mind – selleks pole kunagi liiga hilja!
Aile Arro (aktiivne vabatahtlik; vahetusõpilane Saksamaal 2009/2010)